Ma olen kaks päeva järjest pika jutu siin kirjutanud, esimesel ööl väga emotsionaalset hala ja eile palju parema jutu. Hala maihtsalrnei tahtnud avaldada, aga eilse jutu ma kaotasin kuidagi ära. Ma ei tea, kus see nüüd on. Kuskil tahvlis ilmselt, aga kadunud.
Eilse jutu kõige olulisem lause oli pärast seda kui ma olin teatanud, et pole netist see kuu midagi ostnud. Kui keegi tahab inglise keelseid raamatuid osta siis andke teada, ma tean soovitada head lehte, kust saab odavalt raamatuid. Koju jõudsin siis tegelikult ostsin ühe raamatu. Eesti keelse. Mitte sellelt lehelt.
Meil on rõduuks naljakalt katki,me käime palju rõdul suitsu, aga see raip ei lähe kinni. Ülemine osa jääb koguaeg lahti.
Joon kakaod enne töö alustamist, enam mustikasuppi ei osta. Eile ostsin ja seal oli tassi põhjas natuke kisselli ja peal oli kaks tassi kaputsiinot. Ma ära ka ei kallanud. Kaks tassi maksab 40 senti, ma pole nii rikas, et seda kraanikaussi kallata. Jõin roosa vahuga kohvi ja hommikul ei jäänud magama. Kuulsin mingit Aafrika tüüpi hoopis. Samthing Soweto. Magasin neljani. See on kõige hullem osa selle öösel töötamise juures, et päikest, mida niigi vähe jagatakse ei näe üldse. Ärkasin, käisin poes. Ostsin friikaid ja suitsu. Kodus avastasin, et peaks uue paki kohvi ka ostma. Õnneks mõneks päevaks veel jagub.
Vladka ja Paša loevad päevi. Pühapäeval on viimane tööpäev ja siis saavad tagasi koju. Soe toit ja jõuluks koju. Ja järgmisel nädalal Saša samamoodi. Siis tulevad uued inimesed. Ukrainlased. Tuleb huvitav aeg. Ma tahaks ka päevi lugeda. Peaaegu olekski, peaaegu oleks eile helistanud ülemusele, et aitab küll. Aga mõistus tuli korraks koju. Samas. Ilmselt pole see väga mõistusepärane siin edasi tööd teha. Vaba aega on liiga palju ja samas ei ole üldse. Valel ajal on vaba aeg. Unerežiim on täiesti purkis.
Tulin jälle kakaod jooma.
Kas ma juba mainisin, et ma saan kohe lotomiljonäriks? Kui saan siis võtan kõiki sulle. Mõnes lõuna ameerika riigis. Joome seal rummi ja mängime malet. Ei mängi malet. Loeme luulet hoopis. Kirjutame raamatuid. Teeme kokaiini. Ma ei tea. Kõike, mis hing hetkel ihaldab.
Kapitalism on alati represseeriv.
Ma eile vaidlesin ühe veganiga. Ta pani video üles, kus noored protesteerisid mingis Madriidis asuvas Zaras. Lihtsalt läksid sisse, kleepisid end kättpidi akna külge ja see oli nende rahulik demonstratsioon. Siis tulin politsei ja viis nad rahulikult sealt välja. Tema ütles, et see oli politsei Vägivald, mina vaidlesin, et kui ma teeks seda tema autos, sodiks midagi seina peale ja kleebiks ennast sinna sisse, käed vastu esiakent, kutsuks tema mulle ka korravalvurid. Lõpuks mulle meenus, et seesama, väga Politseivastane härrasmees kutsus eelmisel aastal oma sõbrale politsei. Seal meie vestlus lõppes. Ta millegipärast ei tahtnud vastata sellele meenutusele. Live what you preach, bitch. Ma olen kahes olukorras olnud, kus keegi on meie omadest politsei kutsunud. Ükskord mul vend vaatas, kuidas keegi pargis magas. Keegi midagi ei teinud ja siis ta mõtles, et kurat, tema magab siis kohe tuleb ja viib ta ära. Politsei tuli kohale, rabas mehel käe alt ja viskas ta taienjouga vastu autot. Rohkem ei helistaks. Teine kord oli mingi kaklus,keegi tahtis minuga kakelda. Sõbrad Šotimaalt kutsusid politsei. Tuli kohale ja arreteeris minu, sest ma olin tahaotsitav, kuna seesama kallis vend oli poest varastades vahele jäädes minu andmeid kasutanud. Rohkem ei helistaks. Õnneks ma kaua ei pidanud seal seekord ka olema. Ütlesin, et mina ei tea sellest midagi ja sain lahti, hiljem kui vend valeandmete kasutamise eest vangis istumisest välja sai süüdistas ta mind oma kinniminekus. Head ajad.
No comments:
Post a Comment