Kas elu maal on võimalik? Hetkel õues suitsu tehes võiks arvata, et ei ole. Enamus mu pärnu tuttavatest istub pimeduses. Pimeduses istumine on ilmselt hetkel sellessuhtes normaalne, et internet kuidagi ikka levib. Siis annavad kõik vaikselt teada, kuidas nad järjest valgusest ilma jäävad. Õnneks on kolmapäev õhtu, peale Õnne 13 korduse pole televiisorist ka midagi vaadata. Ma tegelt ei tea, pole enam ammu teleka a näinud, telekast rääkimata. Viimati vaatasime ukrainlastega, mu telekas on ühe ukrainlase toas ja siis ma otsisin levi. Leidsin. Tema ilmselt vahepeal vaatab ka midagi. Kuigi ta nüüd andis selle teise tuppa, Borisi kätte. Boris pole mulle väga meeldima hakanud. Esimesel päeval antud laks läks asja ette. Inimesed. Mõned neist on jobud. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas usbekk hakkama saab kui Saša ära läheb ja siis mina. Boris tundub selline tüüp, kes vaese poisi lollustesse kaasa haarab. Õnneks on lootust, et ta läheb ka minema. Kumbki neist läheb. Usbekk vast esimesena. Alim on rumala võitu poiss täiesti teises kultuuris. Uus ukrainlane on lihtsalt jobu, kes ilmselt hakkab Alimi ära kasutama.
Kolm nädalat veel. Õnneks jääb vahele ka mõni vaba päev. Mõned neist saab veeta ehk ka eestlaste seltskonnas. Jõulud ja... Ma isegi ei tea, mida aastavahetusel teha.
Täna peaks töö minema kiiremini. Pole veel alla läinud, aga loodetavasti.
Kohvipaus.
Nüüd olen maja ees. Külm on, võtit pole. Ukrainlased lõpetavad umbes tunni aja pärast. Ma otsisin küll võtit, kuid ei leidnud. Ma loodan, et kellelgi neist on, sest muidu on eriti hapu. Maja ees, tuuline ja külm. Käed juba sinised. Mitte, et ma näeks, pime on ka. Kell on täpselt kolm. Loodetavasti nad lõpetavad varsti. Loogika järgi peaks lõpetama hakkama. Pusa väel on kuidagi eriti kole olla ka. Maja taga on internet. Maja ees ei ole midagi.
Nüüd istume tartus, kasiino ees. Tuleb välja, et keegi ei võtnud võtit kaasa. Õnneks istume autos. Siin on soe. Meie ümber pidu käib. Mõned meist üritavad kasiinost õlut saada. Mul ootab kodus Külmikus Saku Karl. Ma ei kurda, vähemalt on huvitav. Ukrainlased nutavad. Eriti see, kes kõige viimasena saabus. Ta on selline eriti tüütu tüüp. Ikka veel ei meeldi mulle.
Istume kasiino ees autos. Väljas on külm.
Sõidame nüüd teiste ukrainlaste korterisse. Ootame seal mõned tunnid ja siis saame bussiga koju. Jumal kaitsku Kadri Simsonit ja tasuta busse. Ei lähegi korterisse. Läheme hoopis Prismasse. Sest Boris tahab suitsu. Minu raha kaasas pole. Ei tahaks ka selle lolliga kuskile minna. Ma loodan, et ta varastab ja jääb vahele. Vähemalt oleks naljakas ja aeg liiguks. Kell on 4.17. Esimene buss läheb pool kaheksa. Üks läheb varem ka. Ümber istumisega. Ilmselt ootame hilisemat. Tahaks midagi. Tahaks midagi head. Väsimus on peal. Magamatus ja stress. Aastalõpp on läinud kuidagi eriti tobedaks.
Istume Prisma ees, ühtegi lahtist internetti pole.
Kolm nädalat veel.
No comments:
Post a Comment