Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et Andra kutsus peole. Ilmselgelt tänu sellele, et keegi tema sõbralistist ei paistnud olevad vanakooli jungle’i fänn. Mina olin selle eest kutse üle väga rõõmus, polegi enam ammu kedagi kuulamas käinud.
Reedel sõitsin päeval ukrainlastega tartusse, panin oma tahvli ja ruuterit Krisile ukse taha ja jalutasin sealt raudteejaama. Vastutukevad inimesed olid juba peomeeleolus, mõni oksendas aia ääres, mõni lihtsalt tuigerdas. Vahepeal tekkis ka tunne, et jope oleks võib-olla olnud asjalik selga panna, aga õnneks väga külm siiski ei olnud. Raudteejaamas olen ma vist liiga palju oma elust veetnud. Rohkem kui rongidega sõitnud. Tartu raudteejaam on selline uhke ja euroopalik. Välja arvatud see, et vets on tasuta, euroopas on nad alati tasulised, Pariisis vist isegi euro maksis pissile minek. Vaatasin seal mingi ungarlase pilte, ootasin Andra ja rongi, sellises järjekorras, sest tibi hakkas samal ajal uinakut tegema kui ma kodust olin lahkunud. Lõpuks kuulsin lõputust aknale ja seal ta seisis, tegime veel ühe suitsu ja hakkasime liikuma.
Rongid on meil ka kõik uhked, Andra üritas magada, aga see tal ei õnnestunud, vanades rongides oli alati õnnestunud, aga uutes mitte, ma arvan, et asi on selles, et vanades rongides käis selline pidev techno tümos taustaks, isegi ei pannud tähele, et keegi teine rongis on, aga uutes kuuled igat häälitsust, iga lause jääb kõrva. Panin isegi korraks silmad kinni, magamiseks oleks seda palju nimetada, aga vähemalt ma tegin sellist nägu. Pärast paari tundi persestumist jõudsime pealinna, kus meid ootas veel jahedam ilm ja palju jalutamist. Alustuseks mõtlesime, et istume mõnda baari, et juua enne kontserti õlle ja aega parajaks teha. Muidugi olid kõik Kalamaja baarid ääreni hipstereid täis, istusime siis depoos mingisse kebabi putkasse, võtsime Alexanderi ja rääkisime juttu. Kirjandusest. Nii hästi rääkisime, et mingil hetkel kui Dželle hakkas rääkima, kuidas Kunnus Kender kohta kirjutas, et tollel on kõik pedofiili tunnused jäi terve tuba vaikseks ja kõik kuulasid Mihkli tsitaati. Kunnus kirjutas, et kuna Kaurile meeldivad videomängud ja räpp ning ta käib riides nagu teismeline on ta pedofiili. Bit of a longshot I’d say.
Igatahes õlu lõpetatud asusime uuesti teele, nüüd juba kontsertipaika. Jõudsime läbi lume natuke enne ühtteist kohale ja üks oli lukus, turvamees küll lasi Andra pissile,aga muidu ootasime hoovi peal ja külmetasime oma perseid otsast.
Täpselt kell 23 hakati inimesi sisse laskma, me olime küll esimesena ukse taga, aga sisse päris esimesena ei saanud. Läksime esimese asjana baarileti taha ja ostsime ühe corona ja hartwalli. Arve 9 €, Andra arvas, et hartwall oli raudselt 5€ ning minu Corona 4€,aga baaridaam kohe parandas teda. Taustaks mängis miski diskorid dnb mix ja meie jõime oma kalleid jooke. Avastasime vahepeal, et peaesinejani on veel mitu tundi aega, rahvast veel väga polnud tulnud. Meie juurde tuli miski purjakil noormees, kes hakkas rääkima, et on korraldaja ja siia sinna, saab tasuta jooke. Pärast mõnda minutit tühja juttu tõi ta meilegi mõlemale purgi hartwalli. Andra sebis talt õhtu jooksul veel mitu purki välja. Muidugi ei olnud ta korraldaja ja mingil hetkel selgus, et ta isegi ei teadnud, kes GENERAL Levy üldse on.
Kindrali esinemise ajaks tuli rohkem rahvast, aga mitte väga palju üle saja inimese,millest on tõsiselt kahju, selline legend satub harva Eestisse. Pärast esinemist kadusid ka enamus inimesi kohe ära, kuigi pidu kestis veel mitu tundi. Kella neljaks aga pandi tuled põlema, meie alustuseks otsisime preili kampsit ja siis jopet, need leides jalutasime rahulikult raudteejaama suunas ja lootsime, et leiame miski lahtise toidukoha. See hartwalli suhkur ja varasem mitte söömine ajas südame kole pahaks. Õnneks oli jaamas CIRCLE K, kust saime oma toidud ja kohvi ning saime rahulikult rongi oodata. Seal istus meie kõrvale miski loomulikult kiilakas mees, kes vahepeal meie jutu kõrvale midagi ütles. Lõpuks hakkas rääkima midagi inimeste nahavärvi ja Euroopa halvemaks muutumise suhtest ning aru saades, et me kumbki pole rassistid solvus meie peale ja istus vaikuses meie lahkumiseni.
Rongis Andra magas. Seekord ei olnud see uus rong takistuseks, rahvast eriti polnud, kõik olid vaikuses. Mina olin ülimas vedelikupuuduses. Nii suures, et kui hakkasime Jõgevasse jõudma saatsin Helenale sõnumi, et kui ta on raudteejaamas siis toogu mulle vett. Irooniline, et ta oligi raudteejaamas, aga Tartus, teel Jõgevale ja mitte vastupidi.
Õnneks tartus sai vaksalist osta ühe vee. Jalutasin sealt tagasi oma ruuteri juurde.
Hea pidu oli…
No comments:
Post a Comment