21.12.2019
Täna siis läheb viimane normaalne ukrainlane minema. Teine natuke nõmedam ukrainlane vist läheb ka, tööle ta vähemalt ei tulnud ja tundub, et homme oleme usbekiga kahekesi. Ma ei tea kui kauaks. Kahekesi me seda üüri eimaksa, eriti arvestades, et mina lähen enne maksmist minema ja usbek ei saa nii palju rahagi. Ilmselt tuuakse meile uusi inimesi. Samas on rahulikum, eriti kui see jobu ära läheb. Mitte, et ta väga julgeks oma toast välja tulla. Loodetavasti ei avasta koju minnes, et meie asjad on kadunud koos ukrainlasega.
Homme on vaba. Siis paar päeva tööd ja siis jälle vaba. Siis jälle mõned päevad tööl. Jõuludeks lähen loodetavasti kassi valvama. Sõna otseses mõttes. Usbekk jääb üksi koju. Saab rahulikult koraani lugeda. Või vaadata, kuidas keegi teine seda ette loeb. Misiganes talle rohkem meeldib.
Kolm nädalat veel. Täna on see lause reaalselt ka tõele vastav, sest nüüd ongi täpselt kolm nädalat veel. Kolm nädalat veel ja siis olen kusagil mujal, kirjutan muid jutte.
Naljakas, et inimesed tulevad siia tööle, neile antakse kõige väiksemad osad, saavad mõned sajad eurod ja siis peavad rahul olema. Saaks siis siin tasuta elada. Ei, nad maksavad veel üüri eest ka selliseid summasid, et paha hakkab. Need, kes ära laksid/lähevad muidugi said rohkem raha, aga nad tegid palju tööd ka.
Täna näiteks on Sašal viimane päev ja ta ilmselt teeb neljani hommikul tööd. Tuli küll uus tüüp, kes tema osa hakkab tegema ja ilmselt teda siis abistab, aga uued teevad neid kaua. Minu osa teevad mõned uued viis tundi. Mina teen kaks ja pool, maksimum kolm. Kolme nädala pärast on hea lugeda seda töö juttu. Mõne kuu pärast ilmselt veel parem.
Nägin täna artiklit, kus üks pre op transseksuaal kurtis, et günekoloog ei võta teda vastu. Mida see günekoloog tal siis uurib? Tema elundite tarbeks on teised arstid. Vahel on ikka naljakas. Uudised on enamasti nii kehvad, et sellised uudised on nagu heaks vahepalaks.
Trumpi asjast ma ei saa enam arugi, kas nüüd on temaga kõik? Mis toimub? Kas keegi seletaks? Otto-Triinu uudis oli muidugi veel masendavam. Politsei leidis midagi. Kas Otto-Triin on pedofiil? Tahaks uskuda, et ei ole. Samas ilmselt keegi on, meil polegi väga selliseid uudiseid tulnud. Peale Steinfeldti? Ei mäleta rohkem nagu kedagi. See aga ütleb, et tema ei ole, ta on hoopis jumalamees. Aga paljud jumalamehed on laste armastajad. Meid lapsi võtaks ta sülle ja hellalt paitaks me pead. 0
Ma lähen teen tööd. Muidu kirjutan terve jutu enne tööle jõudmist ära ja mul pikk aeg oodata.
Väike kohvipaus.
Usbekk ostis mulle kaks õlut, ma ise poes ei käinud. Ei jaksanud ennast liigutada. Homme vast peaks minema. Tahaks jäätist. Tahaks mandariine. Tahaks midagi head.

20.12.2019
Täna on kõigil võtmed kaasas. Me tulime muidugi nii vara kohale, et ma ilmselt ootan siin tehases vähemalt kaks tundi. Boris teatas täna, et homme läheb koju. Kolm päeva on siin lolli mänginud ja nüüd on väsinud. Naljakas poiss. Muidugi tegelikult on see ainult hea uudis, vähemalt ei jää usbekk siia temaga üksi. Samas usbekk läheb vist mõned päevad pärast mind ära. Üldse lähevad kõik ära nagu ma aru saan. Tubli.
Päevast pole väga midagi kirjutanud, koju jõudsime kella kaheksaks, Boris keetis omale pelmeene, pani selle peale äädikat, musta pipart ning majoneesi ketšupi segu ja siis sõi, terve köök oli äädika haisu täis. Mina jõin mingi kange, kange kohvi ja siis magasin kella viieni. Praadisin kartuleid ja siis hakkasime vaikselt juba tööle tulema.
Kolm nädalat veel.
Mulle meeldib, kuidas osad inimesed on lihtsalt idioodid. Ma ei kasuta seda sõna väga lihtsalt. Täna see uus tüüp arvas, et söökla ekraanil, kust muidu saab tellida tooteid ja muud sellist, peab hakkama juutuubis videosid vaatama. Me küll selgitasime talle, et ta pole kodus. Selliseid asju ei saa kuskil asutuses teha. Tema sõna muidugi ei kuulnud. Lõpuks ma läksin ja panin ise video kinni. Ma loodan, et ta homme lõpuks läheb minema. Ta muidugi räägib seda koju mineku juttu iga päev. Võiks lõpuks siis minna kui ta nii väsinud on.
See aasta lõpp läheb aina segasemaks. Kas ma eile juba mainisin? Mainisin vist jah. Iga päev on mingid uued asjad, mis juhtme kokku ajavad. Selline täiesti tavaline kaootiline elu. Ebanormaalne, ebanormaalne.
Lähen teen nüüd tööd edasi. Natuke veel teha ja siis peaks valmis olema. Tahaks kohvi.
Homme peaks päkapikud tulema. Sessuhtes, et homme peaks poodi minema ja midagi tarka ostma. Mandariine. Päkapikud tavaliselt neid ju toovad? Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati pikud käisid. Ilmselt umbes kümme aastat tagasi kui miski tütarlapsega koos elasin ja ta arvas, et see on hea mõte. Nüüd tal vist lapsed, kellel ilmselt ka päkapikud käivad. Jõuluvana pole ka ammu näinud. Mul on vahepeal rohkem luuletusigi selgeks õpitud.
Teen suitsu ja siis vist joon ühe kohvi. Õnneks ma alles ärkasin, magama niikuinii ei jää, hommikul ilmselt tuleb dpd’lt SMS ka, et nad täna toovad usbeki tossud ära. Ma vist endale tellisin ka midagi. Raamatuga ilmselt läheb veel aega, aga mine sa tea.
Kolm nädalat veel.
Usbekk arvab, et türa tähendab kiiresti...

19.12.2019
Kas elu maal on võimalik? Hetkel õues suitsu tehes võiks arvata, et ei ole. Enamus mu pärnu tuttavatest istub pimeduses. Pimeduses istumine on ilmselt hetkel sellessuhtes normaalne, et internet kuidagi ikka levib. Siis annavad kõik vaikselt teada, kuidas nad järjest valgusest ilma jäävad. Õnneks on kolmapäev õhtu, peale Õnne 13 korduse pole televiisorist ka midagi vaadata. Ma tegelt ei tea, pole enam ammu teleka a näinud, telekast rääkimata. Viimati vaatasime ukrainlastega, mu telekas on ühe ukrainlase toas ja siis ma otsisin levi. Leidsin. Tema ilmselt vahepeal vaatab ka midagi. Kuigi ta nüüd andis selle teise tuppa, Borisi kätte. Boris pole mulle väga meeldima hakanud. Esimesel päeval antud laks läks asja ette. Inimesed. Mõned neist on jobud. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas usbekk hakkama saab kui Saša ära läheb ja siis mina. Boris tundub selline tüüp, kes vaese poisi lollustesse kaasa haarab. Õnneks on lootust, et ta läheb ka minema. Kumbki neist läheb. Usbekk vast esimesena. Alim on rumala võitu poiss täiesti teises kultuuris. Uus ukrainlane on lihtsalt jobu, kes ilmselt hakkab Alimi ära kasutama.
Kolm nädalat veel. Õnneks jääb vahele ka mõni vaba päev. Mõned neist saab veeta ehk ka eestlaste seltskonnas. Jõulud ja... Ma isegi ei tea, mida aastavahetusel teha.
Täna peaks töö minema kiiremini. Pole veel alla läinud, aga loodetavasti.
Kohvipaus.
Nüüd olen maja ees. Külm on, võtit pole. Ukrainlased lõpetavad umbes tunni aja pärast. Ma otsisin küll võtit, kuid ei leidnud. Ma loodan, et kellelgi neist on, sest muidu on eriti hapu. Maja ees, tuuline ja külm. Käed juba sinised. Mitte, et ma näeks, pime on ka. Kell on täpselt kolm. Loodetavasti nad lõpetavad varsti. Loogika järgi peaks lõpetama hakkama. Pusa väel on kuidagi eriti kole olla ka. Maja taga on internet. Maja ees ei ole midagi.
Nüüd istume tartus, kasiino ees. Tuleb välja, et keegi ei võtnud võtit kaasa. Õnneks istume autos. Siin on soe. Meie ümber pidu käib. Mõned meist üritavad kasiinost õlut saada. Mul ootab kodus Külmikus Saku Karl. Ma ei kurda, vähemalt on huvitav. Ukrainlased nutavad. Eriti see, kes kõige viimasena saabus. Ta on selline eriti tüütu tüüp. Ikka veel ei meeldi mulle.
Istume kasiino ees autos. Väljas on külm.
Sõidame nüüd teiste ukrainlaste korterisse. Ootame seal mõned tunnid ja siis saame bussiga koju. Jumal kaitsku Kadri Simsonit ja tasuta busse. Ei lähegi korterisse. Läheme hoopis Prismasse. Sest Boris tahab suitsu. Minu raha kaasas pole. Ei tahaks ka selle lolliga kuskile minna. Ma loodan, et ta varastab ja jääb vahele. Vähemalt oleks naljakas ja aeg liiguks. Kell on 4.17. Esimene buss läheb pool kaheksa. Üks läheb varem ka. Ümber istumisega. Ilmselt ootame hilisemat. Tahaks midagi. Tahaks midagi head. Väsimus on peal. Magamatus ja stress. Aastalõpp on läinud kuidagi eriti tobedaks.
Istume Prisma ees, ühtegi lahtist internetti pole.
Kolm nädalat veel.

Hakkasin täna The Crowni uusi osasid täna vaatama. Jäin poole episoodi peale magama. Polnud öö otsa maganud ja siis kukkusin ära. Nii palju kui ma nägin ütleks, et eelmiste osade Margot meeldis mulle rohkem kui Helena Bonham. Ilmselt öösel vaatan edasi. Mul on mingi probleem Helena Bonhamiga, ilmselt tänu sellele, et ta oli abielus Johnny Deppi sõbraga, Depp on eriti nõmedaks muutunud ja Helena Bonham on ka kuidagi vastumeelne.
Muidu läks tänane päev magamise tähe all, ärkasin kella seitsme paiku õhtul, tutvusin uue ukrainlasega, kes oli suitsu küsinud, mida siis usbekk oli talle minu värskest pakist jaganud. Sõin friikartuleid. Ootasin tööle tulekut.
Pole veel ülemusele öelnud, et ma ära lähen. Siin on selline igavene SOS seis ka. Mõtlesin, et kümnendaks jaanuariks lähen ära. Sest ma pean veel pakke ootama. Ostsin raamatu ja usbekile jalatsid, mille eest ma loodan kakskümmend eurot saada, ennast teades on see talle kingitus, sest raha tal väga ei ole. Aga ma arvan, et ma elan selle ka üle. Ta ise oleks peaaegu endale mingid viie eurosed hiina tossud ostnud. Ma vähemalt ostsin mingid paremad. Allahinnatud, aga paremad.
Üldiselt hakkab tuju paremaks minema. Varsti hakkan ilmselt päevi lugema, nagu ukrainlased juba pikalt on teinud. Ma loodan, et neid tuleb juurde, aga see vahendaja tundub ääretult jobu tüüp olevat. Nüüd ta räägib Sašale, et ta peab jaanuarini ootame, enne kui raha saab. Tundub kahtlane,  lähed koju, töö on tehtud ja siis ei saa kindel olla, kas saad viimase kuu eest raha või mitte. Ma usun, et sama seis on paljudel eestlastel mõne vahendusfirma kaudu tööd otsides.
Kohe hakkan tööga pihta. Mul toas üks tüüp teeb veel tööd. Rääkis just, et läheb ilmselt kolmeni jälle. Õnneks ta pole täna hommikust saadik siin. Jõulud. Eestlastele ikka meeldib palju liha süüa. Mul on lihast juba ammu kopp täitsa ees. Harva kui ma poes olles liha leti ees seisma jään. Täna seisin hoopis õlle leti ees. Ostsin Coronat. Sest miks mitte. Raha kokkuhoiu mõttes ostan ühe kallima õlle ja mitte kaks odavamat. Kallima ja lahjema. Et ilmselt öösel on Netflix and no chill.
Joon kohvi. Võtsin täna sente kaasa. Jälle üritatakse lisatööd pähe määrida, aga ma ütlen sellele kindla ei. “ise ütlesid, et sul on rohkem raha vaja”. Ütlesin ja ongi, aga see lisatöö pole seda väärt, et lõpuks keegi mulle raha ei anna.
Inimesed, kes räägivad oma tööst on ääretult tüütud. Eriti siis kui sa ise samas kohas tööl oled, aga üldse on igav kellegi tööst kuulata ja eriti nõme on seda kuulata. Ütlen, sest ma just kirjutasin pikalt tööst.
Õnneks pole enam palju jäänud. Tööd siis. Tänasel päeval. Öösel.
Joon kohvi, sest ma olen loll. Aga kohv on hea. Ma ei jaksa seda kakaod koguaeg juua.
Klient läheb kohvikusse ja küsib kohvi ilma kooreta, teenindaja vastu, et meil koort ei ole üldse, aga ma võin anda kohvi ilma piimata. Mingi Žižeku anekdoot, mida ta koguaeg korrutab. Piisavalt, et minu väike karu peake võib edasi rääkida. Ma ostsin Žižeku raamatu. Seda ma ootangi pikisilmi. Ta on neid kirjutanud nii palju, et isegi ei suudaks arvet pidada.
Kell on pool kaks. Ma tegin suurema osa tööst ära. Nüüd teen ühe suitsu ja siis lõpetan ja siis ilmselt ootan jälle teisi. Joon vast kohvi.

Ma olen kaks päeva järjest pika jutu siin kirjutanud, esimesel ööl väga emotsionaalset hala ja eile palju parema jutu. Hala maihtsalrnei tahtnud avaldada, aga eilse jutu ma kaotasin kuidagi ära. Ma ei tea, kus see nüüd on. Kuskil tahvlis ilmselt, aga kadunud.
Eilse jutu kõige olulisem lause oli pärast seda kui ma olin teatanud, et pole netist see kuu midagi ostnud. Kui keegi tahab inglise keelseid raamatuid osta siis andke teada, ma tean soovitada head lehte, kust saab odavalt raamatuid. Koju jõudsin siis tegelikult ostsin ühe raamatu. Eesti keelse. Mitte sellelt lehelt.
Meil on rõduuks naljakalt katki,me käime palju rõdul suitsu, aga see raip ei lähe kinni. Ülemine osa jääb koguaeg lahti.
Joon kakaod enne töö alustamist, enam mustikasuppi ei osta. Eile ostsin ja seal oli tassi põhjas natuke kisselli ja peal oli kaks tassi kaputsiinot. Ma ära ka ei kallanud. Kaks tassi maksab 40 senti, ma pole nii rikas, et seda kraanikaussi kallata. Jõin roosa vahuga kohvi ja hommikul ei jäänud magama. Kuulsin mingit Aafrika tüüpi hoopis. Samthing Soweto. Magasin neljani. See on kõige hullem osa selle öösel töötamise juures, et päikest, mida niigi vähe jagatakse ei näe üldse. Ärkasin, käisin poes. Ostsin friikaid ja suitsu. Kodus avastasin, et peaks uue paki kohvi ka ostma. Õnneks mõneks päevaks veel jagub.
Vladka ja Paša loevad päevi. Pühapäeval on viimane tööpäev ja siis saavad tagasi koju. Soe toit ja jõuluks koju. Ja järgmisel nädalal Saša samamoodi. Siis tulevad uued inimesed. Ukrainlased. Tuleb huvitav aeg. Ma tahaks ka päevi lugeda. Peaaegu olekski, peaaegu oleks eile helistanud ülemusele, et aitab küll. Aga mõistus tuli korraks koju. Samas. Ilmselt pole see väga mõistusepärane siin edasi tööd teha. Vaba aega on liiga palju ja samas ei ole üldse. Valel ajal on vaba aeg. Unerežiim on täiesti purkis.
Tulin jälle kakaod jooma.
Kas ma juba mainisin, et ma saan kohe lotomiljonäriks? Kui saan siis võtan kõiki sulle. Mõnes lõuna ameerika riigis. Joome seal rummi ja mängime malet. Ei mängi malet. Loeme luulet hoopis. Kirjutame raamatuid. Teeme kokaiini. Ma ei tea. Kõike, mis hing hetkel ihaldab.
Kapitalism on alati represseeriv.
Ma eile vaidlesin ühe veganiga. Ta pani video üles, kus noored protesteerisid mingis Madriidis asuvas Zaras. Lihtsalt läksid sisse, kleepisid end kättpidi akna külge ja see oli nende rahulik demonstratsioon. Siis tulin politsei ja viis nad rahulikult sealt välja. Tema ütles, et see oli politsei Vägivald, mina vaidlesin, et kui ma teeks seda tema autos, sodiks midagi seina peale ja kleebiks ennast sinna sisse, käed vastu esiakent, kutsuks tema mulle ka korravalvurid. Lõpuks mulle meenus, et seesama, väga Politseivastane härrasmees kutsus eelmisel aastal oma sõbrale politsei. Seal meie vestlus lõppes. Ta millegipärast ei tahtnud vastata sellele meenutusele. Live what you preach, bitch. Ma olen kahes olukorras olnud, kus keegi on meie omadest politsei kutsunud. Ükskord mul vend vaatas, kuidas keegi pargis magas. Keegi midagi ei teinud ja siis ta mõtles, et kurat, tema magab siis kohe tuleb ja viib ta ära. Politsei tuli kohale, rabas mehel käe alt ja viskas ta taienjouga vastu autot. Rohkem ei helistaks. Teine kord oli mingi kaklus,keegi tahtis minuga kakelda. Sõbrad Šotimaalt kutsusid politsei. Tuli kohale ja arreteeris minu, sest ma olin tahaotsitav, kuna seesama kallis vend oli poest varastades vahele jäädes minu andmeid kasutanud. Rohkem ei helistaks. Õnneks ma kaua ei pidanud seal seekord ka olema. Ütlesin, et mina ei tea sellest midagi ja sain lahti, hiljem kui vend valeandmete kasutamise eest vangis istumisest välja sai süüdistas ta mind oma kinniminekus. Head ajad.

10.12.2019
Tänane naljakaim hetk oli kui ma käisin rõdul suitsu tegemas, usbekiga koos. Siis läksin kööki tagasi, istusin nurgas, klapid peas, klappidest tuli techno ja järsku kuulsin mingit prõmmimist. Ma olin usbeki rõdule lukku pannud. Ma ise andsin talle suitsu ka. Oleks võinud meeles olla. Vanadus, mis muud. Tegelikult pigem automaatsed liigutused. Vähemalt on millestki kirjutada. Muidugi võiks rääkida ka turvamehe uuest soengust või külmutatud pitsast.
Ostsin kaks külmutatud pitsat. Pole söönud midagi sellist Ameerikas elamisest saadik. Ei tulnud eriti hea välja. Põhi kuivas ära. Ma ilmselt lisan siia karbi pildi,seal oli mingi naljakas trükiviga. Ma isegi ei tea, miks mul järsku tuli isu külmutatud pitsat süüa. Lihtsalt jalutasin päeval poodi ja mõtlesin, et tahaks mingit pool valmis toodet, sügavkülmast. Muidugi võiks ise ka pitsat teha, aga endale ma ei viitsi väga kokata ja ukrainlastele veel vähem. Usbeki jaoks oleks pidanud eraldi liha otsima. Ikaldus.

Homme või tegelikult küll täna saab palka. Ainuke hea asi seoses sellega, et unerežiim on täiesti purkis on see, et palk tuleb kell neli õhtul, ma ärkan natuke enne seda. Teen kohvi ja siis hakkan arveid maksma. Ilmselt ainult internetti, aga võlgadest, mille ma vahepeal olen tekitanud tuleks ka lahti saama hakata. Homme tegelen sellega, ostan Loto, sest horoskoop, millesse ma ei usu lubas võitu. Võiks küll jõuluks midagi toredat juhtuda.
Ukrainlased ootavad juba koju minekut. Mina ilmselt peaks ootama uusi ukrainlasi. Ma loodan, et tulevad mingid normaalsed inimesed. Ei tahaks mingite jobudega koos elada. Mitte, et ma nendega väga suhtleks, aga mõni võiks siis vähemalt osata mõnda keelt, mida minagi oskan. Mitte, et ma neid väga palju oskaks. Usbekk oskab ainult õrnalt rohkem Vene keelt kui mina. Ta saab aru enamasti, aga mitte kõigest. Mina ei saa midagi aru ja rääkida oskan veel vähem. Tuleb huvitav kogemus ilmselt. Antropoloogia huvilisele ristole muidugi sobib, aga see ei tundu just kõige huvitavam asi, mida uurida.
Täna unustasin sendid maha. Kakaod juua ei saa. Mingi suurema koguse sente andsin usbekile ka, tal on ikka rahadega kuidagi kehvasti ja peab ju vahepeal endast vaesemaid toetama. Ta ostab poest enamasti samu asju ka. Odavaid kanapihve, mille maitse on alla igasugu arvestust, saia, mune ja banaane. Suitsu küsib teistelt või lihtsalt ei suitseta. Twix on ka ikka igapäevases menüüs. Minu pitsa teda ka ei huvitanud, sest seal oli sealiha. Ma ei tea, kas tegelikult oli, aga usutavasti. Milles siin ei ole sealiha? Eile poes käies ostis poole kilose allahinnatud juustu ka. Varsti saab koju hobuselihast plovi sööma. Tema läheb alles jaanuaris minema. Ta tuli ainult mõned päevad enne mind.
Teen veel ühe suitsu ja lähen tagasi tööle. Natuke on veel jäänud. Koju ilmselt ei saa niipea.
Täna mandariine ei ostnud, eelmise ostuga tekkis Facebookis nii palju draamat, et ei julgegi. Mitte, et mind huvitavad mingite inimeste arvamused. Mulle lihtsalt meeldis, et ei pea kilesse panema asju. Täna poes olles tuli reklaam, mis rääkis just sellest, ärge pange kilekotti, pange ikka paberisse. Puude kaitsjad kindlasti kuulavad seda rõõmuga. Mis sa teed, kuidagi peab ju asjad koju viima. Ma tean, tuleb ise kott heegeldada ja sellega hoiab loodust. Peab emalt siis tellima, kahjuks saab mandariini aeg enne otsa. Puude kaitsjate weed tho… best shit ever. Mitte küll nii hea kui Ameerikas. Seal tegid kolm mahvi ja olid tund aega külili maas, silmad oahupidi, midagi aru ei saanud. Siinne mari oli natuke rahulikum, sai veel edasi suheldud, silmad olid ikka pahupidi. Tegelikul küll pilukil.
Turvamees oli juuksed maha ajanud. Skinhead style. Mitte midagi huvitavat.

8.12. 2019
Täna hommik oli mul messenger täis Arnold Oksmaa peenist ja ma jagasin seda kõigiga. Sest ikka tuleb teise advendi puhul väikseid asju kinkida. Näitasin ukrainlasele ja usbekile ka, millised meie kuulsused välja näevad. Nad ei osanud väga reageerida. Eestlase selle eest reageerisid küll. Eriti need, kes välismaal elavad.
 Laupäev ja ka tänane möödusid magamise tähe all, mitte mul, mina magasin ainult korraks, aga kogu korter oli vaikuses, sest kõik teised magasid. Autos, teel tööle, keegi ütles, et tahaks magada. Ma ei saa aru, palju saab magada. Laupäeva hommikul oli üks tüüp väga purjus, ainuke tüüp, kes purjus peaga kipub kurjaks minema. Ta tuigerdas mööda korterit ringi, midagi aru ei saanud. Üritas Vladkaga kakelda, aga viimane ei allunud provokatsioonile. Mina läksin kella üheksa paiku magama, tema veel toimetas, ma ärkasin kell neli päeval ja sellest hetkest kuni tööle tulekuni kõik magasid. Pime on ka muidugi. Koguaeg. Kas Ukrainas pole talved pimedad? Usbekistanis ehk ei ole. Mõnel algas viimane töönädal, üks tüüp on veel ühe nädala ja siis jääme usbekiga kahekesi. Uusi ukrainlasi ootama. Jõuluvana ilmselt see aasta ei tule. Kas eelmine aasta käis? Ma vist ise olin jõuluvana. Luuletust ikka keegi ei lugenud. Vähemalt peaks töö juurest saama paki.
 Seisame pärnu bussijaamas ja räägime juttu, üritame õlleraha sebida. Kuskilt ilmuvad välja Allan ja Remo, mõlemal püksid verised, mõlemad heas tujus. Tahavad, et me kasiinos kasutaja teeks, saab ühe tasuta õlle, mina ütlen kohe, et miks te Martinile sellest ei räägi, nemad naeravad ja ütlevad, et Martinile pole enam midagi rääkida. Jalutame eemale. Väike läheb õhtul veel nende juurde tagasi ja räägib järgmisel päeval, et istus öö politseis. Need kaks läksin Martini jõhkra tapmise eest kinni. Tapmise põhjus oli eriti hull, tüübil kukkus viinapudel käest maha puruks... Pudel, mille ta ise oli varastanud.
 Täna nägin Allanist kuskil kommentaariumis. Millegipärast on tal ikka veel sõpru, inimesed ikka suhtlevad temaga. Ta sai millalgi selle või eelmise aasta jooksul vanglast välja. Nüüd on sellised lakutud ja kaine olekuga, aga ikka ajab rumalat natsi juttu. Mina temaga ei ole suhelnud. Peale selle, et mainisin, et mu vend on surnud. Pärnu alternatiivid ja nende raske saatus. Elada Pärnus.
 Mingi Valga punkar kolis millalgi Pärnusse, ilmselt parem linn kui valga ja tal naine ka sealt, aga oleks leidnud ka paremaid eesti linnu, kus elada. Valgast Tartusse kolida tundub targem. Pärnust Tartusse kolida tundub targem. Aga kõik koos Pärnusse. Kõlab masendavalt.
 Ma käisin viimati pärnus siis kui Ameerikast tagasi tulin. Buss lihtsalt sõitis sinna, nägin paar tuttavat ära. Sain tasuta kohvi. Ööbisin sõbra juures ja hommikuks olin jälle läinud. See oli mitu aastat tagasi. Selle koha peal, kus praegu on bussijaam oli siis suur auk. Enne Ameerikasse minekut vist olin ka paar ööd pärnus, käisin seal muuseumiööl, käisime. Ossu ja Sirlega. Sirle oli veel nii lahe chikk, et tegi kooki.

7.12.2019
Reede õhtu. Ma olen tööl. Reede öö ja ma olen tööl. Ootan koju minekut, kodus on kaks õlut. Need kaks õlut on suhteliselt igapäevane traditsioon juba. Saab lihtsamalt magama jääda. Eile ei olnud õlut ja ma jõin teed. Magama jäin umbes siis kui valgeks hakkas minema. Ärkasin siis kui tuba oli jälle pime. Head ajad. Igasugune rütm on täiesti kadunud. Ärkad kell neli päeval ja siis avastad, et süüa midagi pole, käid poes, teed midagi süüa ja teise kohvi ja siis tuled jälle tööle. Vahepeal vaidled lambist internetis inimestega. Töö juures kirjutan. Enne tööd kirjutan natuke ja siis suitsupausi ajal ja siis enne koju minekut. Viimane oleneb sellest kaua teised tööd teevad. Reede õhtu ja ma istun külma betooni peal ning teen suitsu, marlboro ostsin, sest ma ei näinud mingit vahet. Raha veel on. Palgapäevani on mõned päevad. Laupäeval ilmselt magan terve päeva, õhtul lähen poodi ja ostan mõne veini ja siis istun toolil ja mõtlen liiga palju. Mõtlen. Järelikult olen olemas.
Horoskoop kirjutas, et detsembris võidan loteriiga. Ma ei usu horoskoopidesse. Pileti ostan ilmselt küll. Igaks juhuks. Äkki Eesti Loto tahab mind ikkagi toetada. Lootus sureb viimasena. Mulle tundub, et Pandora võiks selle lootuse sealt kastist nüüd juba välja lasta.
Ajasin päeval habeme maha, ma ei tea, mis komme mul alati selfit teha on, ilma habemeta näen ma palju õudsem välja. Vaatan selfiet ja mõtlen, et miks jumal mind nii suure ninaga on ära märkinud. Habemega ei pane seda tähelegi. Ilma on õudus kuubis. Ilmselt jääb habemega ka silma, lihtsalt ma ise vaatan rohkem oma habet siis.

Lõpetasin töö. Kell on kaks läbi. Veerand kolm. Kõik teised vist ona lõpetanud, Saša üksi teeb veel midagi. Ilmselt jõuan veel ühe kakao juua, enne kui koju õllele saab minna. Ukrainlaste on viin muidugi. Aga neil viimane nädal algab kohe. Siis tulevad uued ukrainlased. Ei kujuta isegi ette, millised need olla võivad. Inimesi on ju igasuguseid. Loodetavasti normaalsed. Ei viitsiks mingite jobudega küll koos elada. Esimesed ukrainlased, kes siin töötasid olid suht chilli, aga mingi hetk keerasid ära. Ma isegi ostsin neile eesti keele õpiku. Nad elavad ikka eestis, aga enam ei tööta meil. Teine kamp tuli kaks tüüpi. Nendega ma kaua koos ei töötanud, sest ma ise kolisin ära. Aga tundusid suhteliselt normaalsed. Need, kes kohe lahkuvad on ka lahedad. Mingid naljakad asjad on, aga mitte midagi hullu. Usbekk on kõige naljakam, kultuuriline erinevus. Suures rahvaste sõpruses ei pane neid erinevusi tähelegi. Usbekkidega polegi varem kunagi kokku puutunud. Ta on oma jumala jutu vähemalt ära unustanud. Nüüd isegi ei kuula enam koraani enam. Sööb iga päev twixi hoopis. Peaks ütlema, et seal on sealiha sees.
Me oleme tunnikese juba Sašat oodanud. Kell saab kohe pool neli. Tahaks juba mujal olla ja õlut juua. Panna see jutt blogisse, mida keegi sealt ei loe.

6.12.2019
Nüüd on see kaunis aeg kui kõikide akende peal on need lollakad kolmnurgad. Ma ei tea, mida see sümboliseerima peaks. Püha kolmainsust? Aga suhteliselt igavad on nad küll. Nüüd on vähemalt erinevaid ka vist saadaval, mõned on erineva nurgaga, meie maja aknal on üks punast värvi. Aga ikka ei saa aru, miks neid aknale pannakse. Kes üldse jõulutulesid üles paneb, kuidas sa magada nii saad kui midagi vilgub akna peal? Jõulud pole mu lemmik püha. Mitte, et mulle mõni teine meeldiks, aga jõulud on kuidagi eriti tüütud.
Viimased paar päeva olen päeval siestat pidanud. Hommikul lihtsalt nii varakult üles ärganud, et päeval lihtsalt jääd uuesti magama. Eile magasin kuidagi eriti pikalt, täna paar tunnikest.
Hommikul jõudsime koju, ma jõin köögis oma õlut ja usbekk saatis mulle Jennifer Anistoni insta ja küsis, et kes see on. Ma ei osanud midagi öelda. Ma olen ukrainlaste puhul ka märganud, et nad elavad väga venekeelses kultuuriruumis, me pole enam ammu lääne muusikat nimetanud lääne muusikaks. Nemad teevad seda koguaeg ja kui nad räägivad lääne muusikast siis enamasti vanast rokist. Muusikast rääkides, miks raadiotes nii palju halba house’i mängitakse? Me koguaeg tööle tulles kuulame mingeid naljakaid kanaleid, mida ma vabatahtlikult kunagi ei kuulaks. Vene raadios vähemalt tuleb halb vene pop, aga power ja sky plus mängivad hullult palju halba haussi. Ma kuulan haussi, ma kuulan palju haussi, aga see on minu jaoks liiast.
Ilmast rääkimine oleks vist liiga tüüpiline. Enne just vaatasin Jenna videot, kus ta rääkis, et kui sulle ei meeldi talv siis koli kusagile mujale. Kui sulle ei meeldi, et suvel on liiga palav siis koli kuskile, kus ei ole. Ma tahaksin kusagile mujale kolida. Ainult talveks. Suved ma elan siin üle, aga talvel on vahepeal ikka täitsa koledad, eriti sellistel hetkedel nagu praegu. Andke mulle miinuskraadid ja lumi, aga kogu see vihm ja tuul hoidke endale. Ilmselgelt on asi ka minu riietuses, ma pole endale ikka veel jopet leidnud. Tähendab, ma pole otsinudki. Oleks jope siis elaks tuule ja vihma ka üle. Oleks, poleks. Oleks persel küüned, istuks laes.
Ma teen kolmanda suitsu veel ja siis lähen tööle. Ma olen seda teksti mitu päeva juba kirjutanud, eile polnud erilist tuju midagi kirjutada, täna ka väga pole, aga kahe päeva peale saab ehk normaalse pikkusega jutu kokku. Ma niisama mainin.
Töö juures läheb liiga palju suitsu ma kodus pea üldse ei suitseta. Poltsamaal olles ka väga ei suitsetanud. Seal me tegime kahe peale vähem suitsu kui ma siin üksi teen. Eks ma tulen mõne tunni pärast tagasi ja kirjutan edasi. Vahepeal peab tegema nägu nagu teeks tööd. Nagu oleks asjalik.
Everyday bro, with a Disney channel flow. Kui sa tead, keda ma tsiteerin siis ma olen sinus pettunud.
Joon kakaod enne kui töö päris lõpuni teen. Väga palju pole enam jäänud. Ilmselt lõpetan jälle tunni jagu varem kui teised.
Nelja päeva pärast saab palka. Ma olen suurema osa sellest juba ära raisanud. Tegelikult osa läheb ilmselt kassasse, paremaid päevi ootama. Osa eest maksan võlgu ja siis ilmselt peaks elama ka. Jõulukinke pole hetke seisuga kellelegi teha. Usbekile võib-olla peaks kinkima midagi. Ilmselt midagi naljakat, mänguauto või mõne sealihast valmistatud toote. Suusad. Suusad oleks hea mõte, sest neid ta saaks kodus ka kasutada. Liival. Tegelikult seal vist tuleb lumi ka maha, korraks. Mõtle kui tore oleks elada kuskil, kus lumi tuleb paariks ööks maha ja enamasti jääb temperatuur plussi. Tuleks leida jõuludeks keegi, kellele kinki teha. Tahaks luuletusi kuulda. Mina olen pisi, pisi, ära minult salmi küsi. Seda ilmselt loevad enamasti sellised korpulentsemad keskeas prouad. Ma loeks ise mõne Vennaskonna laulu sõnad või Kivisildniku luuletuse. Lollakalt lopendavad purjed tuules. Või see teine… On ainult üks tõde ja ega mindki palju rohkem ole. Ma mõned aastad tagasi sain nii palju kinke, et mu luuletused said lõpuks kõik otsa ja siis ma pidingi intelligentsete ja vanemate inimeste ees Sildniku luulet lugema. Häbi ei olnud, aga naljakas oli küll. Kas sul päkapikud käivad? Jõuluvana tuleb? Mina pean ise minema poodi, et mandariine osta.

4.12.2019
 Naljakas on tööle tulla ja siin ootab koridoris üks plastmassist kuusk ja sööklas on teine samasugune. Mulle tundub, et need on seal olnud juba vähemalt nädala ka, aga täna kuidagi hakkas silma. Samal ajal saatis üks mu sõbranna pilte maltalt, istus seal, pusa väel, tegi juutuubi videot, inimesed tema seljataga snorgeldasid. Tahaks ka kuskile sooja. Tegelikult tahaks lihtsalt kuskile mujale. Tahaks nendega kaasa, ükskõik kuhu kaasa, väike poiss ei mõtle ta tunneb, miski tahab must välja… aga kurk on kui suletud tunnel.
 Lubasin endale, et ei näita siin blogi vähemalt välja kui sügavas augus ma tegelikult olen. Siiani on välja tulnud. Nüüd ma muidugi mainisin seda, aga ega see ei tähenda midagi.
 Kas pole naljakas kui inimesed ütlevad mingi arvamuse asjade kohta, millest nad aru ei saa? Täna tekkis mul vaidlus videomängude üle. Mind lihtsalt vahepeal häirib kui keegi hakkab rääkima, et tema hobid on paremad, intelligentsemad kui kellegi teise hobid. Äkki mulle ei meeldi maalida või luulet kirjutada, äkki mulle meeldib ekraanil inimesi nottida või midagi muud sellist. Miks see siis kellegi teise asi peaks olema, mida kellelegi teisele teha meeldib. Aga ikka ja jälle tuleb keegi, kes avaldab arvamust. Enamasti sellised “intelligendid”,kes niikuinii end teistest paremaks peavad ja neil on alati midagi öelda, ma kunagi ei taha neile ka öelda, mis ma nende “kunstist” arvan, sest siis nad solvuvad. Aga mina ei või solvuda kui nad minu hobisid maha hakkavad tegema? #irony
Ma tegelikult pole enam ammu midagi mänginud. Mingil hetkel muutus see suhteliselt problemaatiliseks ja siis ma mõtlesin, et aitab küll. Müüsin oma konsooli maha ja nüüd on rahu majas. See muidugi ei tähenda, et ma arvaks kellestki halvasti, kes mängivad. Lihtsalt ma ise enam ei viitsi. Nüüd ma pigem veedan aega lugedes või kirjutades. See kõlas nii pretensioonikalt. Tegelikult ma ju kirjutan ainult siin ja loen ka enamasti ainult töö juures.
Kustutasin kogemata umbes sama palju juttu ära kui sa hetkel lugenud oled. Aga ilmselt polnud siis vajagi mainida mingeid asju. Mul peaks veel olema vähemalt kahe kakao jagu raha masinas ja palju aega. Loodetavasti jõuan mingi osa sellest jutust uuesti kirjutada. Mitte sama juttu, sest ma tegelikult alla jalutades juba mõtlesin, et äkki pole vaja ja nüüd masin kustutas kogemata selle ära.
 Täna Elana arvas, et ma peaksin palvetama hakkama, teda aitas. Ma pole kindel, et mind ka aitaks, aga võib-olla peaks proovima. Tegelikult pakkus ta ka DMTd, aga selle leidmiseks eestis tuleb tegeleda ja ta ise elab liiga kaugel. Pole vist ka palju inimesi, kellega ma seda koos teeks. Üksi ei taha väga midagi teha. Kohe kindlasti mitte hallutsinogeene. Teeme DMTd ja kohtume jumalaga. Jumal on siin juures nimetu ja religioonitu ilmselgelt. Mulle meeldis, kuidas Neil Gaiman ühes oma raamatus rääkis, et jumalad on seda võimsamad loomad palju neil uskujaid on. Peategelane oli üks vana jumal, kes oli muundunud kilpkonnaks, sest temasse uskus ainult üks poolearuline munk. Vanasti oli ta aga olnud tiiger.

3.12.2019
Minu vaidlusest turvamehega on saanud suurem puhumis aktsioon, nüüd panevad meid kõik turvamehed puhuma. Peaks kelleltki küsima, kas me oleme ainsad või pannakse teised ka. Aus ju oleks kui kõik puhuvad. Õnneks teised turvamehed on normaalsemad, naeratavad, saavad isegi aru, et see on suhteliselt idiootne üritus.  Mina ei tea, mul on kodus kaks pudelit Alexanderit,mis ootavad ka siis kui ka siit koju jõuan. Ei näe erilist mõtet enne tööle tulekut midagi juua, üldse ei näeks mõtet juua, aga vahepeal on hea, see öine tööl käimine rikub kogu magamise režiimi ära. Lähedki kell kuus hommikul magama ja ärkad kahe paiku päeval, suvel ei saa üldse magada, sest koguaeg on valge, talvel jälle magad kogu selle valge aja maha. Koguaeg on pime ja külm ja vastik.
Eile ma kirjutasin pärast tööd ja kodus seda Tallinnas käimist. Töö juures ei jõudnud. Ma lõpetasin kõige viimasena. Valmis sain hakkas kell viis saama ja uni oli täiesti kadunud. Siis vahid voodis, vähkred ja mõtled igasuguste tobedate asjade peale. Lõpuks mõtled, et fuck it, ma lähen keedan ühe kohvi ja sinna see öö kaob. Õnneks ma  eile mingil hetkel siiski uinusin. Muidu oleks tänane töö suhteliselt hullumeelne. Laupäeval ma jäin kell kuus õhtul magama. Ärkasin pool kaksteist. Aga Kris jõudis töölt alles kella nelja paiku. Ma mängisin seni kassiga ja vaatasin Jenna Marblesi videosid. Siis jõime cavat ja läksime magama. Uni tuli koheselt, ilmselt eelmise öö vahele jäämine oli suur osa sellest, hommikul oli kahtlaselt sitt olla ka, kael valutas ja trepist liikumine oli raskustega. Peab ikka tihedamalt pidudel käima.
Tahaks olla kultuurne inimene. See töö muidugi natuke takistab. Elukohta ka, aga see poleks vast nii hull kui ei oleks igal öösel tööd. Tahaks ka inimeste raamatu esitlustel käia ja halba või paremat luulet kuulata. Mulle jääb ainult see kõige õudsem luule, selline, mida inimesed Facebookis jagavad, aga mitte kunagi raamatuna välja ei lase. Ma jälle räägin halvast luulest, nagu ma ise oleks mingi hull poeet, aga inimesed, kes ise ei oska peavadki teisi kritiseerima. Eksju, onju.
Minu elu parim luuletus on selline, mida ma kunagi avaldada ei saakski,sest inimesed saaksid mingitest asjadest kohe aru, millest nad aru saama ei peaks ja seda küll pole vaja.

 Jungle is massive
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et Andra kutsus peole. Ilmselgelt tänu sellele, et keegi tema sõbralistist ei paistnud olevad vanakooli jungle’i fänn. Mina olin selle eest kutse üle väga rõõmus, polegi enam ammu kedagi kuulamas käinud.
Reedel sõitsin päeval ukrainlastega tartusse, panin oma tahvli ja ruuterit Krisile ukse taha ja jalutasin sealt raudteejaama. Vastutukevad inimesed olid juba peomeeleolus, mõni oksendas aia ääres, mõni lihtsalt tuigerdas. Vahepeal tekkis ka tunne, et jope oleks võib-olla olnud asjalik selga panna, aga õnneks väga külm siiski ei olnud. Raudteejaamas olen ma vist liiga palju oma elust veetnud. Rohkem kui rongidega sõitnud. Tartu raudteejaam on selline uhke ja euroopalik. Välja arvatud see, et vets on tasuta, euroopas on nad alati tasulised, Pariisis vist isegi euro maksis pissile minek. Vaatasin seal mingi ungarlase pilte, ootasin Andra ja rongi, sellises järjekorras, sest tibi hakkas samal ajal uinakut tegema kui ma kodust olin lahkunud. Lõpuks kuulsin lõputust aknale ja seal ta seisis, tegime veel ühe suitsu ja hakkasime liikuma.
Rongid on meil ka kõik uhked, Andra üritas magada, aga see tal ei õnnestunud, vanades rongides oli alati õnnestunud, aga uutes mitte, ma arvan, et asi on selles, et vanades rongides käis selline pidev techno tümos taustaks, isegi ei pannud tähele, et keegi teine rongis on, aga uutes kuuled igat häälitsust, iga lause jääb kõrva. Panin isegi korraks silmad kinni, magamiseks oleks seda palju nimetada, aga vähemalt ma tegin sellist nägu. Pärast paari tundi persestumist jõudsime pealinna, kus meid ootas veel jahedam ilm ja palju jalutamist. Alustuseks mõtlesime, et istume mõnda baari, et juua enne kontserti õlle ja aega parajaks teha. Muidugi olid kõik Kalamaja baarid ääreni hipstereid täis, istusime siis depoos mingisse kebabi putkasse, võtsime Alexanderi ja rääkisime juttu. Kirjandusest. Nii hästi rääkisime, et mingil hetkel kui Dželle hakkas rääkima, kuidas Kunnus Kender kohta kirjutas, et tollel on kõik pedofiili tunnused jäi terve tuba vaikseks ja kõik kuulasid Mihkli tsitaati. Kunnus kirjutas, et kuna Kaurile meeldivad videomängud ja räpp ning ta käib riides nagu teismeline on ta pedofiili. Bit of a longshot I’d say.
Igatahes õlu lõpetatud asusime uuesti teele, nüüd juba kontsertipaika. Jõudsime läbi lume natuke enne ühtteist kohale ja üks oli lukus, turvamees küll lasi Andra pissile,aga muidu ootasime hoovi peal ja külmetasime oma perseid otsast.
Täpselt kell 23 hakati inimesi sisse laskma, me olime küll esimesena ukse taga, aga sisse päris esimesena ei saanud. Läksime esimese asjana baarileti taha ja ostsime ühe corona ja hartwalli. Arve 9 €, Andra arvas, et hartwall oli raudselt 5€ ning minu Corona 4€,aga baaridaam kohe parandas teda. Taustaks mängis miski diskorid dnb mix ja meie jõime oma kalleid jooke. Avastasime vahepeal, et peaesinejani on veel mitu tundi aega, rahvast veel väga polnud tulnud. Meie juurde tuli miski purjakil noormees, kes hakkas rääkima, et on korraldaja ja siia sinna, saab tasuta jooke. Pärast mõnda minutit tühja juttu tõi ta meilegi mõlemale purgi hartwalli. Andra sebis talt õhtu jooksul veel mitu purki välja. Muidugi ei olnud ta korraldaja ja mingil hetkel selgus, et ta isegi ei teadnud, kes GENERAL Levy üldse on.

Kindrali esinemise ajaks tuli rohkem rahvast, aga mitte väga palju üle saja inimese,millest on tõsiselt kahju, selline legend satub harva Eestisse. Pärast esinemist kadusid ka enamus inimesi kohe ära, kuigi pidu kestis veel mitu tundi. Kella neljaks aga pandi tuled põlema, meie alustuseks otsisime preili kampsit ja siis jopet, need leides jalutasime rahulikult raudteejaama suunas ja lootsime, et leiame miski lahtise toidukoha. See hartwalli suhkur ja varasem mitte söömine ajas südame kole pahaks. Õnneks oli jaamas CIRCLE K, kust saime oma toidud ja kohvi ning saime rahulikult rongi oodata. Seal istus meie kõrvale miski loomulikult kiilakas mees, kes vahepeal meie jutu kõrvale midagi ütles. Lõpuks hakkas rääkima midagi inimeste nahavärvi ja Euroopa halvemaks muutumise suhtest ning aru saades, et me kumbki pole rassistid solvus meie peale ja istus vaikuses meie lahkumiseni.

Rongis Andra magas. Seekord ei olnud see uus rong takistuseks, rahvast eriti polnud, kõik olid vaikuses. Mina olin ülimas vedelikupuuduses. Nii suures, et kui hakkasime Jõgevasse jõudma saatsin Helenale sõnumi, et kui ta on raudteejaamas siis toogu mulle vett. Irooniline, et ta oligi raudteejaamas, aga Tartus, teel Jõgevale ja mitte vastupidi.
Õnneks tartus sai vaksalist osta ühe vee. Jalutasin sealt tagasi oma ruuteri juurde.
Hea pidu oli…