Minu vaidlusest turvamehega on saanud suurem puhumis aktsioon, nüüd panevad meid kõik turvamehed puhuma. Peaks kelleltki küsima, kas me oleme ainsad või pannakse teised ka. Aus ju oleks kui kõik puhuvad. Õnneks teised turvamehed on normaalsemad, naeratavad, saavad isegi aru, et see on suhteliselt idiootne üritus. Mina ei tea, mul on kodus kaks pudelit Alexanderit,mis ootavad ka siis kui ka siit koju jõuan. Ei näe erilist mõtet enne tööle tulekut midagi juua, üldse ei näeks mõtet juua, aga vahepeal on hea, see öine tööl käimine rikub kogu magamise režiimi ära. Lähedki kell kuus hommikul magama ja ärkad kahe paiku päeval, suvel ei saa üldse magada, sest koguaeg on valge, talvel jälle magad kogu selle valge aja maha. Koguaeg on pime ja külm ja vastik.
Eile ma kirjutasin pärast tööd ja kodus seda Tallinnas käimist. Töö juures ei jõudnud. Ma lõpetasin kõige viimasena. Valmis sain hakkas kell viis saama ja uni oli täiesti kadunud. Siis vahid voodis, vähkred ja mõtled igasuguste tobedate asjade peale. Lõpuks mõtled, et fuck it, ma lähen keedan ühe kohvi ja sinna see öö kaob. Õnneks ma eile mingil hetkel siiski uinusin. Muidu oleks tänane töö suhteliselt hullumeelne. Laupäeval ma jäin kell kuus õhtul magama. Ärkasin pool kaksteist. Aga Kris jõudis töölt alles kella nelja paiku. Ma mängisin seni kassiga ja vaatasin Jenna Marblesi videosid. Siis jõime cavat ja läksime magama. Uni tuli koheselt, ilmselt eelmise öö vahele jäämine oli suur osa sellest, hommikul oli kahtlaselt sitt olla ka, kael valutas ja trepist liikumine oli raskustega. Peab ikka tihedamalt pidudel käima.
Tahaks olla kultuurne inimene. See töö muidugi natuke takistab. Elukohta ka, aga see poleks vast nii hull kui ei oleks igal öösel tööd. Tahaks ka inimeste raamatu esitlustel käia ja halba või paremat luulet kuulata. Mulle jääb ainult see kõige õudsem luule, selline, mida inimesed Facebookis jagavad, aga mitte kunagi raamatuna välja ei lase. Ma jälle räägin halvast luulest, nagu ma ise oleks mingi hull poeet, aga inimesed, kes ise ei oska peavadki teisi kritiseerima. Eksju, onju.
Minu elu parim luuletus on selline, mida ma kunagi avaldada ei saakski,sest inimesed saaksid mingitest asjadest kohe aru, millest nad aru saama ei peaks ja seda küll pole vaja.
No comments:
Post a Comment