Reede õhtu. Ma olen tööl. Reede öö ja ma olen tööl. Ootan koju minekut, kodus on kaks õlut. Need kaks õlut on suhteliselt igapäevane traditsioon juba. Saab lihtsamalt magama jääda. Eile ei olnud õlut ja ma jõin teed. Magama jäin umbes siis kui valgeks hakkas minema. Ärkasin siis kui tuba oli jälle pime. Head ajad. Igasugune rütm on täiesti kadunud. Ärkad kell neli päeval ja siis avastad, et süüa midagi pole, käid poes, teed midagi süüa ja teise kohvi ja siis tuled jälle tööle. Vahepeal vaidled lambist internetis inimestega. Töö juures kirjutan. Enne tööd kirjutan natuke ja siis suitsupausi ajal ja siis enne koju minekut. Viimane oleneb sellest kaua teised tööd teevad. Reede õhtu ja ma istun külma betooni peal ning teen suitsu, marlboro ostsin, sest ma ei näinud mingit vahet. Raha veel on. Palgapäevani on mõned päevad. Laupäeval ilmselt magan terve päeva, õhtul lähen poodi ja ostan mõne veini ja siis istun toolil ja mõtlen liiga palju. Mõtlen. Järelikult olen olemas.
Horoskoop kirjutas, et detsembris võidan loteriiga. Ma ei usu horoskoopidesse. Pileti ostan ilmselt küll. Igaks juhuks. Äkki Eesti Loto tahab mind ikkagi toetada. Lootus sureb viimasena. Mulle tundub, et Pandora võiks selle lootuse sealt kastist nüüd juba välja lasta.
Ajasin päeval habeme maha, ma ei tea, mis komme mul alati selfit teha on, ilma habemeta näen ma palju õudsem välja. Vaatan selfiet ja mõtlen, et miks jumal mind nii suure ninaga on ära märkinud. Habemega ei pane seda tähelegi. Ilma on õudus kuubis. Ilmselt jääb habemega ka silma, lihtsalt ma ise vaatan rohkem oma habet siis.
Lõpetasin töö. Kell on kaks läbi. Veerand kolm. Kõik teised vist ona lõpetanud, Saša üksi teeb veel midagi. Ilmselt jõuan veel ühe kakao juua, enne kui koju õllele saab minna. Ukrainlaste on viin muidugi. Aga neil viimane nädal algab kohe. Siis tulevad uued ukrainlased. Ei kujuta isegi ette, millised need olla võivad. Inimesi on ju igasuguseid. Loodetavasti normaalsed. Ei viitsiks mingite jobudega küll koos elada. Esimesed ukrainlased, kes siin töötasid olid suht chilli, aga mingi hetk keerasid ära. Ma isegi ostsin neile eesti keele õpiku. Nad elavad ikka eestis, aga enam ei tööta meil. Teine kamp tuli kaks tüüpi. Nendega ma kaua koos ei töötanud, sest ma ise kolisin ära. Aga tundusid suhteliselt normaalsed. Need, kes kohe lahkuvad on ka lahedad. Mingid naljakad asjad on, aga mitte midagi hullu. Usbekk on kõige naljakam, kultuuriline erinevus. Suures rahvaste sõpruses ei pane neid erinevusi tähelegi. Usbekkidega polegi varem kunagi kokku puutunud. Ta on oma jumala jutu vähemalt ära unustanud. Nüüd isegi ei kuula enam koraani enam. Sööb iga päev twixi hoopis. Peaks ütlema, et seal on sealiha sees.
Me oleme tunnikese juba Sašat oodanud. Kell saab kohe pool neli. Tahaks juba mujal olla ja õlut juua. Panna see jutt blogisse, mida keegi sealt ei loe.
No comments:
Post a Comment