parasiidi unenägu!

03.02.2020
Käisin kord tsivilisatsioonis. Tulin elusalt tagasi.
Nüüd olen jälle Pärnus. Juba kolmas nädal. Ma ütleks, et kõik on olnud üks ja sama korduv vestlus. Tegelikult on vahepeal ka toredam olnud. Üks kord oli palju toredam kui tavaliselt. Enamasti on muidugi üks ja sama vestlus. Igav ja korduv. Mitte midagi uut. Mitte midagi maailma revolutsiooni kõrval.
Tsivilisatsioonis käimine muutis natuke perspektiivi. Olemine muutus positiivsemaks. Viimasel ajal on asju, mis on elu-olu häirinud. Aga nüüd on selles ka mingi muutus tulemas. Äkki saab lõpuks normaalselt jälle elada. Nii normaalselt kui ma seda oskan.
Muusikavalik on muutunud. Seriaali valik on muutunud.
Uued inimesed on tekkinud kellega suhelda. Kellega mitte suhtlemise pärast põdeda.

Pärnus olemine on alati selline imelik. Liiga palju kahtlaseid mälestusi. Naljakaid tuttavaid. Surnud mõtteid. Vahepeal linnas kõndides näed mõnd inimest ja mõtled, et jumala eest palun ära ütle tere,ara tule juttu ajama,hoiad käes juba suitsu, et kui tuleb siis saad ruttu suitsu näppude vahele visata, lootes, et sellega on kogu vestlus ehk läbi. Enamasti on. Vahepeal keegi hakkab rääkima, mis ta teinud on või, mida keegi teine teeb. Enamasti on ainult tuttavad näod, tegelikult ei teagi täpselt, kes nad olla võiks. Kuidagi ei oska öelda, kes on Tõnu, kes alasti kodus hetkel magab samal ajal kui mu vestlus kaaslane talle taarat viies peaparandust hakkab ostma. Ma tõesti ei mäleta,kes on see naistershvas, kes ükspäev tere ütles ja pikalt oma elust rääkis arvates, et ma teda tean. Ei teadnud. Siiani ei tea.
Nagu juba mainitud ei ole ainult halvad hetked nende viimaste nädalate juures.
On ka paremaid mälestusi. On ka toredamaid inimesi.