parasiidi unenägu!

27.11.2019
Ma ei saa aru, miks Eesti Loto ei taha toetada minu rahulikku poeedi elu. Tahaks kuskile soojale maale. Ei taha enam siin külmetada. Ma vist kordan ennast, kuni soojaks läheb ja siis räägin, et tahaks jahedamat ilma. Tüüpiline eestlane.
Ma kirjutasin poeedi elu, sest täna keegi rääkis, et ta ei saa oma poeedi elu jätkata kuna peab tööle minema ja töö kõrvalt ei saa loominguga tegeleda. Mis tundub suht naljakas arusaamine. Minu meelest suurem osa kunstnikke, poeete, kirjanikke käivad tööl ja teevad selle kõrvalt ka loomingut. Kõik ei ole JK Rowlingud. Ma loodan, et keegi ütles seda talle. Ilmselt mitte, aga ehk keegi mainis. Mina lihtsalt lugesin, itsitasin korraks ja siis liikusin edasi.
Täna vist ei tule väga pikk jutt, mul töö juures mingi situatsioon oli. Sellessuhtes ei olnud midagi erilist, see toimub koguaeg kui üks turvamees tööl on. Tüüp igakord kui me temast mööda liigume paneb meid puhuma. Oleks ainult siis kui me sisse tuleme. Arusaadav, purjus peaga tööle ei saa. Aga ta paneb ka siis puhuma kui me koju liigume. Ainult meid. Kõik teised saavad rahulikult mööda. See muutub vaikselt ääretult tüütuks. Eriti koju minnes. Kell on kolm öösel ja sa paned puhuma, me tahaks juba ammu kodus olla ja magada. Aga ei, peab ikka näkku nussima. Ma aina rohkem olen teda tervitanud igasugu roppude sõnadega. Ma tavaliselt väga ei ropenda, aga selline jobu lihtsalt ajab suuvärgi kirjumaks. Ma arvan, et täna õue liikudes, ma lihtsalt keeldun puhumast. Äkki läheb huvitavaks.
Vladka küsis usbeki käest, miks ta selline piider on, usbekk vastas, et miks te kõik seda küsite, tema ei tea. Eile usbekk ütles, et free on inglise keeles kartulid. Hea kui ikka on inimesi, kes võõrkeeli teavad. Tüübil on kolm eurot. Ma vahepeal toidan teda, aga kaua sa ikka jõuad. Ükspäev ütlesin talle, et võib kakarone võtta. Ise võtsin natukene, lootsin, et saan öösel veel, aga usbekk sõi terve panni tühjaks. Ei saa midagi öelda ka, ise ju lubasin võtta. Õnneks ei tulnud eriti hea välja ka. Polnud kahju.