parasiidi unenägu!

24.11.2019
Pühapäevad on alati kõige tüütumad tundunud. Lapsena enamasti selle tõttu, et telekas polnud midagi vaadata, passid tühja, ja "ootad” koolinädala algust. Nüüd suhteliselt samamoodi. Hetkel ma muidugi käin ka pühapäeval tööl. Aga enamasti on isegi see tööl käimine tüütu. Korraks. Jõuad kohale, vaatad, et pole eriti midagi teha, teed suitsu ja siis sõidad koju tagasi. Enamasti tundub selline tühikäik. Ja siis ikka ootad esmaspäeva. Pole kunagi aru saanud sellest esmaspäeva vihkamisest. Esmaspäev on palju normaalsem kui pühapäev. Ma ei käinud täna poes ka, oleks siis vähemalt üks Alexander kodus ootamas. Või Rock. Oleneb, millise ma oleks ostnud, ilmselt sassi, sest Rock on ikka kole kallis nii sita õlle kohta.
Hetkel teen oma esimest suitsu, tööle pole veel läinud. Pole veel näinud, mis toimub. Kirjutan, teen ilmselt teise suitsu ka otsa ja siis hakkan pihta.
Huvitav, kas peaks endale jope lõpuks ostma? Eriti õues ma ei käi, aga poes käimine läheb juba jahedaks. Talv on nii nõme. Kõige parem ilm on siis kui saab pusa väel õues käia. Liiga palav on nõme ja liiga külm on ka nõme.
Ma lähen nüüd tööle. Teen nägu nagu teeks midagi tarka.
Mul on viimasel ajal kahtlane tuju koguaeg, ma ei tea, kas sügis morjendab või lihtsalt elu on selline. Sügisel on ilmselt suur osa selles, koguaeg on pime ja külm. Miks pole ma sündinud kuskile soojale maale? Miks ma pole veel lotoga miljonit võitnud? Miks ma siin olen? Kes ma olen? Olla või mitte olla, selles on küsimus. Viimasel ajal tundub, et õige vastus oleks, et lihtsam oleks mitte olla. Magada. Undki näha. Aga mitte olla. Mõtlen järelikult olen. Tuleb mõtlemine lõpetada ja siis loota, et enam ei ole.
Mitte mõtlemine tundub nii keeruline tegevus. Ma pole kunagi mediteerimisest aru saanud. Mitte mõelda, lihtsalt olla. Kuidas see võimalik on. Üks mu tuttav kirjanik mediteerib iga päev. Võtab hetkeks aja maha ja mediteerib. Ja siis kirjutab midagi. Ma tahaks ka nii osata. Mitte mõelda. Kunagi üks tütarlaps rääkis koguaeg mindfulnessist. Me isegi üritasime seda teha. Aga sellega oli sama raske tegeleda kui mediteerimisega. Ilmselt on asi selles, et igaüks leiab oma. Mina pole seda veel leidnud. Geeniused pididki muidugi segased olema, keegi täna ütles. Äkki ma siis olen geenius? Ma vist pole piisavalt hull. Liiga tüüpiline. Aga ma ei tahakski olla Ginsberg, pigem ikka Kerouac, alkohoolikust antisemiit. Ainult natuke hullumeelne.
Kas pole imelik, et ma siin hetkel kirjutan seda, oma mingis hulluse ja siis loen seda aasta või kahe pärast ja kõik on muutunud. Loodetavasti. Aga ennast teades see siin kaua ei kesta. Juba ei jaksa, aga aasta pärast olen ma loodetavasti kusagil mujal ja see on kõik kauge minevik. Oleks kurb kui ma ikka oleks samas kohas. Samas hulluses.